Aktuaalset
 
Avaleht
Rae vallast
Avalik foorum
Avalik foorum ID
Kasulikud lingid
Dokumendid
Saada kiri foorumi pidajale


Rae valla virtuaaltuur


Avalik foorum: vastused teemale
Lisa uus teema
Teema: Lapse isa teekond kohtus
Teemat alustas:
uuringu uurija 30. septembril 2019 kell 03:00:41
Allpool olev lugu ei ole Rae vallas toimunud aga täpselt samasuguse ülbe suhtumisega on Rae valla lastekaitseametnikud küll.
Rae valla jaoks on laste isad ühed tüütud tegelased, kes tuleks koheselt lasteelust väljatõrjuda.
------------------------------...



Lapse isa, kes koos Mägi-Rohtmetsa meeskonnaga kohtus võidu saavutas, kirjeldab Ekspressile, kui kurnav ja alandav see võitlus talle oli.

- NB! PABERKANDJAL ILMUNUD SISU -
Kolm aastat käis isa kohtus, et saada lapse emaga võrdne hooldusõigus. Asjaga tegeles 14 kohtunikku, mitu lastekaitsetöötajat, on köidetud tuhandeid lehekülgi dokumente ja aruandeid, isa on maksnud üüratu summa advokaatidele – ja saigi lõpuks õiguse.
Võimalik, et see on üks Eesti kulukamaid ja mahukamaid kohtuprotsesse laste küsimuses.
Aga mitte ainult iseendale. ­Ootamatu kohtuotsus võib tulevikus abiks olla ka teistele lahus elavatele lapsevanematele.
Kohtuasi on tervenisti salajane – ei saa mainida nimesid ega asjaolusid, mis võiks „­paljastada&#82... loo tegelased. Kommenteerib isa kohtus esindanud vandeadvokaat ­Maria ­Mägi-Rohtmets: „Kohus suunab mõistmisele, et laps ei ole ema omand ega manipuleerimise vahend. Kui sõnades me räägime vanemate võrdsusest, räägime, kui oluline on lapse elus isa roll, räägime, et laps vajab kahte vanemat, siis vaidluse korral muutub jutt väga emakeskseks. Isa oleks nagu tüütu krants, kes kiunub ja kraabib ukse taga. On aja küsimus, kui isa enam ei jaksa, tõmbub eemale. Siis on järgmine hetk, kus saabuvad etteheited, et isa ei hooligi lapsest, kiindumussuhe puudub. Lõpuks nõuab täiskasvanud laps selgitust – miks isa pole tema vastu huvi tundnud, teda armastanud siis, kui laps seda väga igatses,“ põhjendab advokaat loo avalikustamist.
Lapse isa, kes koos Mägi-Rohtmetsa meeskonnaga võidu saavutas, kirjeldab Ekspressile, kui kurnav, alandav ja diskrimineeriv see võitlus talle oli.
Ometi oli algus suurepärane: ta sai isaks. Ta oli seda alati soovinud. Kuigi väga ruttu selgus, et lapse emaga neil ühist elu ei tule, otsustati lapse eest hoolitseda võrdselt. Aga kolm kuud pärast lapse sündi ütles naine, et ta ei vaja meest. Naine lubas isal lapsega kohtuda mõned korrad kuus ja teatas, et suhtluskorra määramiseks pöördugu ta kohtusse.
Et see nii raskeks kujuneb, ei osanud isa ette kujutada.
„KUI KUULSIN ESIMEST KORDA sõna „suhtluskord&#82... pidin guugeldama, sest ma ei teadnud, mida see tähendab. Koos selle sõnaga astusid mu ellu lastekaitsjad, kes tegid mulle kohe selgeks, et isa on lapse elus teisejärguline.
Lastekaitsja valib poole. See tuli mulle üllatusena. Nad ei keskendu lapsele, vaid eelistavad ühte vanemat. Tulemuseks on eskaleeruv konflikt vanemate vahel. Lastekaitsja erapoolikus ongi üks põhjustest, miks kohtud on ummistunud hooldusõiguse jagamise lugudest.
Täiesti ootamatu oli, et sellist varianti – jagatud vanemlus – ei olnud nende jaoks olemas. Lastekaitsjatele oli võõras, et mõlemad vanemad võivad tahta oma lapsele head ja on võimelised oma lapse vajadustest aru saama nii ööl kui päeval, jah, ka isa! Ka mina. Ja kuna lastekaitse valib poole, siis muud võimalust hetkel Eestis polegi kui kohtusse minna. Miks? Kohus on objektiivne ja lähtub tõenditest, lastekaitse lähtub minu hinnangul liiga sageli eelarvamustest.
KUI LÄHED KOHTUSSE, on kõige tähtsam leida raha ja hea advokaat, kes kogu selle õudusega tegeleks. Oluline on leida advokaat, kes lähtuks ka konkreetse lapse huvidest. Mõni advokaat on huvitatud ainult kismast ja rahast, sest kui asi venib, siis see toob talle ka püsiva sissetuleku! Tean lugu, kus advokaat soovitas ühel emal rikkuda suhtluskorda, naine ei näidanud aasta aega isale lapsi ja tulemusena sai naine kaela kriminaalmenetluse. Advokaat aga pühkis oma käed puhtaks.
Pakkusin lapse emale kogu aeg kompromisse, et lõpetada kohtuskäimine. Rootsis jõuab vaid kaks protsenti suhtluskorra vaidlustest kohtusse, untsus paarisuhtega tegelevad nõustajad ja pereterapeudid. Rootsis peetakse enesestmõistetavaks ka jagatud vanemlust. Eestis aga annab lastekaitse hagu alla, et vanemad tülli ajada! Kui lastekaitse heidab vanematele ette konflikte, siis tegelikult nad ise ongi konflikti allikaks. Minu lapse emale oleks lastekaitse pidanud kohe ütlema, et sa pead aru saama, et olete mehega võrdsed vanemad, palun saa aru, et laps hakkab niikuinii elama ka isaga – aga seda pole talle kordagi öeldud. Selle asemel suunatakse lapsevanemad võimuvõitlusse. Täna on mul lapse emast kahju, sest süsteem süstis lootust, et tal on õigus kõike lapsesse puutuvat ainuisikuliselt dikteerida. Eestis lokkab eelarvamus, et laps on ema omand ja laps peab elama emaga – lastekaitses toetati teda kogu aeg.
Kui süsteem ei annaks naisele valet lootust, siis me poleks kumbki oma elust kolme aastat kohtuskäimise peale raisanud.
Ma ei saagi aru, mille põhjal paneb lastekaitse ema ja isa tähtsuse järjekorda. Kuidas sa teed vahet, kui mõlemad soovivad pühenduda? Millegipärast on Eesti lastekaitse valinud deviisi, et ema on lapsele esmane hooldaja ja seda nad raiuvad paberist paberisse. Nende meelest peab laps elama ema juures ja isa juures vaid külas käima. Kust see uskumus tuleb?
Näiteks mina keedan kodus moosi, aga lapse emal polnud kodus pliitigi. Lastekaitse ei teinud seda märkama. See on solvav. Ja see on vale. Ma olen lapsevanem ja tahan oma lapsega koos olla, näha tema kasvamist ja olla talle eeskujuks.
MIKS EI ISTU LASTEKAITSJA maha isaga, et teda julgustada, et sa saad hakkama. Et arvesta, kui sa praegu lapsega ei suhtle, siis su laps kahetseb ja sina kahetsed ka kunagi. Olen näinud palju isasid, kes ei julge ettegi kujutada, et nad võiks elada koos oma lapsega.
Eelarvamused pärinevad nõukaajast. Olen kuulnud, et kui noor inimene läheb sotsiaalhoolekandesse tööle, siis kogenud lastekaitsjad teevad talle kohe selgeks, et nemad on kõike näinud ja teavad täpselt, mis ühes või teises olukorras teha tuleb. Sisuliselt on lastekaitsjate tegevuse tulemuseks üksikemade vabrik. Ja need üksikemad pole sugugi õnnelikud, et nad on oma lapse isaga kapitaalselt tülli aetud ja isad lapse elust kõrvaldatud. Aga kui laps on 18, tead, mis ta teeb? Esimese asjana otsib oma „kadunud“ vanema üles. Minu sugulane täpselt nii tegigi – lastekaitse soovitas kunagi emal lõpetada tütre suhtlus isaga täielikult. Kui tüdruk sai 18, üritas ta kõike tasa teha. Aga kes aitab teda nüüd selles?
Süüdi pole laps ega isa, vaid lastekaitse. Kuni nad järgivad eelmise sajandi 60ndatest päheõpitud teooriat, et lastel on üks kiindumussuhe (ja see kiindumus on kindlasti ema!) ja nii peab jääma, pole muutus võimalik.
Jah, arusaadav, enamik ametnikke on hariduse omandanud väga ammu. Neil on väga jäigad juhendid, kuid miks nad koolitustel ümber ei õpi – sellest ei saa ma aru! Meie lastekaitsesüsteem peaks täieliku re­stardi tegema.
Lastekaitseametnik käis mu kodus vaid ühe korra, 2,5 aastat tagasi. Rohkem mitte. Ka ei kohanud ma ühtegi meeslastekaitsjat. Mitte ühtegi! Kus on nüüd sookvoodid?
Lastekaitseametnik ütles, et tema juurde jõuavad vaid probleemsed inimesed. Mis mõttes? See tähendab, et nad võtavadki oma tööd nii: nende jaoks pole lapsed õnn ja rõõm, vaid probleemide kehastus. Nende töö peaks olema see õnn uuesti toimima saada.
HOOLDUSÕIGUSE ASJADES määratakse lapsele eraldi esindaja riikliku õigusabi korras. See ametnik esindab protsessis lapse huve. Kuidas ta seda teha saab, kui üldjuhul nad ei kohtu ei kummagi vanema ega lapsega. Milleks siis selline esindamine?
Lastekaitse ei tee märkamagi, kui emad teevad lapse haigeks, kui laps peaks isa juurde minema. Eelmisel õhtul pärast pikka lasteaiapäeva minnakse lastearsti juurde: lapsel on köha ja nohu! Ema saab tõendi, mis annab talle alust järgmisel hommikul last minu juurde mitte tuua. See pole mitte arsti pahatahtlikkus ega lohakus, aga proovi sa vaielda emaga, kes väidab, et laps on terve päeva köhinud... Ja väikesel lapsel ongi aastas keskmiselt 12 korda nohu ja köha, kas see tähendab, et ma ei näegi last? Jah, ei näe. Selliseid lugusid on terve Eesti täis. Tean vanemaid, kes ei näe oma lapsi mitmeid kuid just selliste arstitõendite tõttu.
Aga mõelge neile, kellel ongi õigus näha last vaid kahel nädalavahetusel kuus. Kui laps on alati just sellel ajal haige, siis tekibki võõrandumine. Kes vastutab? Miks on Eestis nii, et kui laps on haige, siis hoolitseb tema eest ema? Mille võrra olen mina halvem hoolitseja? Mul on ju ka temaga erakordne side. Küsisin, miks süsteem teeb vahet sugudel. Lastekaitseametnik ütles, et see lihtsalt on niimoodi.
MUL EI OLE KUNAGI OLNUD eesmärki, et laps elaks ainult minu juures – ei. Ma tahan, et lapsel oleks ema. On arusaamatu, miks ei toeta lastekaitse kahe kodu teooriat – nende jaoks olgu lapsel üks kodu ja asi vask. Aga see ongi konflikti koht ja nii nad saavad oma paberitesse kirjutada, et „vanematel on konflikt“. Minu laps jookseb alati minu juurde, aga samamoodi jookseb ta ema juurde. Ta januneb mõlema vanema järele ja rõõmustab mõlemas kodus, sest see on olnud tema elu. Tal on mõlemas kodus oma tuba ja ta on harjunud magama jääma isa loetud mui­nasjuttude saatel.
Tegelikult võiks ka ema rõõmu tunda, sest see on ka vanemale ideaalne elukorraldus – sel ajal, kui laps on oma teises kodus, saad sina pühenduda iseendale ja karjäärile. Või puhkad. Ja kui laps on sinuga, pühendud 100% lapsele. Ma kuulengi oma tuttavate naiste suust õhkamist: issand, milline ideaalne elu! Mis asja seal kohtus veel vaielda?!
Ühel päeval hakkas naine minult elatist nõudma. Kuigi laps peaks elama peaaegu pool aega minuga, ja elabki. Ta valetas kohtule, et laps elab tema juures, lisas minu firma käibed – ja kohus kinnitas selle! Ilma igasuguste tõenditeta! Lastekaitseametnik ütles ka, et isa on kohustatud last ülal pidama mõlemas kodus. Ma vaidlustasin selle ning riigikohus tühistas kaheksa kuud hiljem selle otsuse. Aga mina olin selle ajaga maksnud lapse emale kokku 2000 eurot. Tekkis küsimus, kuidas ma selle raha tagasi saan. Selgub, et ma pean oma lapse vastu kohtusse minema ja tal tekib kohustus see mulle tagasi maksta! Mis lolli me mängime?! Raha ju laekus naise kontole. Aga lapse rahaliste kohustuste eest vastutavad mõlemad vanemad. Nii et kohtutäitur peab siis minu poole pöörduma, et ma saaksin omaenda raha tagasi! See on meie riigi juriidika. Kuidas, ma küsin, justiitssüsteem sellist asja üldse võimaldab? Et mind mu enda rahanõudest vabastada, pean ma omakorda minema kohtusse. Ma ei tea, kas mul on enam jaksu sellega tegeleda. Vist ei. Kohtuasjaga paralleelselt pean ma ju ka tööl käima, raha teenima. Mul on küll suur hoolitsev pere, ema, õde, vennad ja sõbrad, kõik toetavad mind – ma olen väga õnnelik inimene. Keegi neist ei saa aru, kuidas lastega seonduv saab olla nii eba­inimlik. Miks mõlema, kuigi eraldi elava lapsevanema kohalolu lapse elus on meie riigis nii enneolematu?
Olen kolme aasta jooksul tähele pannud, et inimestel, kes on sattunud sellisesse olukorda, pole raha palgata advokaati. See on „kott pähe“-süsteem: kui ühel on advokaat ja teisel pole, siis võidab see, kellel on parem advokaat.
KOLME AASTAGA ON KOHTUS suhtumine minusse muutunud. Üha enam hakkavad kohtunikud mõistma, et vanemad on laste suhtes võrdsed. Ma olen läbinud kuus kohtuastet – suhtluskorra asjades on lisaks maa-, ringkonna- ja riigikohtule ette nähtud ka kohustuslik kolmeastmeline lepitusmenetlus. Tegelikult oleksime täpselt sellisele lahendusele jõudnud ka ilma kohtuotsuseta – kui meie lastekaitsesüsteem oleks eelarvamusvaba.
Ma sain võidu, kuid kohtukulud, 10 000 eurot pean ma ise maksma. Ka lapse ema kulutas kümneid tuhandeid eurosid. Pole mõtet raisata üksteise mustamisele aastaid ja väikese suvila hinnas raha!
Lõpplahendus võiks tulla juba lastekaitsjate kabinetis, kuid hetkel on lastekaitse ja kohus nagu kaks eri maailma. Kohtusseminek ajab vanemad veel rohkem tülli, sest kohtus loeb vaid võit. See tähendab, et sa tood välja teise poole kõige vastikumad küljed. Sa ei taha seda teha, aga kui sa seda ei tee, siis teine pool teeb seda ikka. Nii et mina soovitan – proovige lastekaitses kokkulepe saavutada. Minule nad üheski kompromissis vastu ei tulnud.
Septembris kinnitas riigikohus otsuse, millega laps määrati isa juurde elama.
Kui lapse ema oleks mu kompromissi vastu võtnud, oleks ta praegu palju paremas olukorras. Aga lastekaitse ei soovitanud tal kompromissile minna. Tema advokaat samuti mitte. Ema rikkus määratud suhtluskorda korduvalt ning seetõttu määras kohus lapse elukohaks isa kodu, laps on minu juurde sisse kirjutatud. Ükski ametnik ei hoiatanud teda kohtumääruse järjepideva rikkumise pärast, pigem vastupidi – seda õigustati.
Mul pole mingit võidurõõmu. Tahaksin, et süsteemis midagi muutuks. Mu kõige olulisem sõnum on just lastekaitsele – kuidas saab mulle öelda, et ma segan lastekaitse tööd, kui ma tahan hoolitseda oma lapse eest? Miks oli neil algusest peale hoiak, et emale on kõik lubatud ja lapsel olgu üks kodu? Et kui ema ei luba last minu juurde ööseks jääda, siis ma pean kuulama ema sõna, kuigi kohus oli suhtluskorra teisiti määranud?
Kui kohus on Eesti Vabariigi nimel oma otsuse langetanud, lähtudes lapse huvidest, kui eetiline on lastekaitsel siis öelda, et suhtluskord, mis määrab lapse ja isa suhtluse, pole laste huvides? See polnud lastekaitse, see oli naistekaitse.
Loodan, et nii mina kui ka ema saame edaspidi pühenduda lapsele.“
 
Kommenteeri seda teemat
Vastus: Lapse isa teekond kohtus
Vastas:
Jaan 30. septembril 2019 kell 20:51:31
Ilmselt lahtub Lastekaitse feministliku kallutatuse pohjal ja selle alusel ka politsei,isegi siis kui ema peaks olema alkosoltlane ning terroriseerib meest,et toimuks rikkumine mehe kahjuks pooramisel. Tulu on hilsemalt- pensioniseadus,mis annab lastearvu pohjal ja sellisel juhul naisele lisavaartuse. Yks asi jaab ebaselgeks sel puhul veelkord,kuidas laieneb vanema eest hilisem hoolitsuse kohustus.Naib et see on samuti lahtine. Kui naine on koik oigused omale saanud, ja mingi juhtumi korral kes hakkab siis laste eest hoolitsema voi lapsega juhtudes, mismood siis kulusid jagatakse voi noutakse ja kui on yksikema staatus ja tegelikult kellegagi kooselu. Kui naine ennast yksikemana tituleerib ,on loomulikult toetused KOV voi riigilt. Ilmselt oleks Eesti kooselu ja abielu ning perekonnaseadus ,aeg uuesti arutlusele votta. Ei ole olemas yksikvanemat ,on lesk voi lahutus.
Piibel ytleb vaga toeselt ka - naine voib synnitada niipalju kui ta toita jouab. Tana on Eesti ja Isamaa vaga propageerinud usku ja uskumist. Aeg oleks seaduses siis lopetada tyhimik ja kui kaob selline yksikvanema tiitel kasusaamise eesmargil, kaob vajadus totakate toetuste jagajate armeele ning kohtus kaob vaidlemine.Siis tekib ka selgus,et lapsel on 2 vanemat(tegemine). Ja see kalduvus feminismile kaob, see votab uuesti 25 aastat aega,et tekiks moistlikkus. Kuskil pole toodud arvuliselt,kuipalju ja millistest rahvustest on alates 1940.a. olnud abielusid,lahutusi,yksikvanema... ja eraldi lesestunud,valjaspool abielu syndinud (kooseluta). See statistika tooks valja EV kiidetud olukorra toelisuse. Siin on ka vastus,miks on Eestis nii palju psyyhika hairetega lapsi, lisanduvad yhiskonna s toimuvad suitsiidid erivanuses ja perevagivalla sagenemine(selgitamata on naiste poolne terroriseerimine ja viimasel ajal on yksikuid katkeid meedias, kuid mehed ei lahe kaebama kui panniga vastu pead saab ning tavaliselt poeglaps ei kaeba samuti ema peale kui ema yle turja annab).Politsei ja lasteliit lahendab vaid programmirahadega avastusi ja otsib Vaartedudest ja Kriminaalasjadest + punkte,saamata aru -need on lahendamatuks jaavad - punktid..... jargmisena peetakse yleval mottetult kohtuid,advokaate lastevanemate taskust ja tegelikkuses yhiskonna narvilisus suureneb, toimub see koik laste arvelt,kes jargmisena saavad debiilse pildi yhiskonnast. Ehk , me ostame koike! Pereelu ei ole ostetav, myydav aga kyll! Seda naitab riigimeeste poolt eeskuju nagu kindaid vahetades ......
statistika